Maailma kõige kaugemad ja eraldatud paigad!

Me elame maailmas, mis tundub üha enam avatud ja uuritud, kus igasse maailmanurka viivad lennureisid ja digitaalsed kaardid. Ometi leidub meie planeedil paiku, mis jäävad endiselt suurema maailma silmis varjule, olles oma asukoha või kliimatingimuste tõttu peaaegu puutumatud. 

Selles artiklis avame ukse maailma kõige kaugematele ja eraldatumatele paikadele – alates Tristan da Cunha saare asustatud kogukonnast Lõuna-Atlandi ookeanis kuni ekstreemsete kliimatingimustega Oymyakoni küla külmadeni Venemaal. Need lood räägivad inimestest ja paikadest, mis elavad väljaspool tavapärast, kohtades, kus igapäevaelu nõuab märkimisväärset vastupidavust ja leidlikkust. 

Sukeldume koos nende ainulaadsete kogukondade elu-olu, ajaloo ning kultuuride sügavustesse, millest igaüks jutustab kordumatut lugu ellujäämisest ja kohanemisest äärmuslikes tingimustes. 

Loe edasi, et avastada, kuidas äärmuslik isolatsioon kujundab kogukondi ja mõjutab nende igapäevast elu, tuues esile nende ainulaadse jõu ja ilu.

1. Tristan da Cunha: Maailma üks kõige eraldatumaid saari

Tristan da Cunha, tuntud kui üks maailma kõige kaugemaid asustatud saari, asub Lõuna-Atlandi ookeanis, umbes 2400 kilomeetri kaugusel Lõuna-Aafrikast. See Briti ülemereterritoorium koosneb peasaarest ja mitmest väiksemast saarest, kuid ainult peasaar Tristan da Cunha on asustatud. 

Elanikkond, mis koosneb umbes 250 inimesest, elab peamiselt Edinburgh of the Seven Seas nimelises külas. Elu saarel on ülimalt kogukondlik, sest kõik tunnevad kõiki ja majandus põhineb peamiselt põllumajandusel ja kalapüügil.

Saare eraldatuse tõttu on Tristan da Cunha elanikud arendanud välja ainulaadsed ellujäämisoskused. Näiteks nad kasvatavad ise oma toitu ja toodavad esmatarbekaubad. Saarel on oma kool, kirik, muuseum ja postkontor, mis on kogukonna keskused. Välismaailmaga suhtlemine piirdub peamiselt satelliittelefoni ja harvade laevakülastustega, mis toovad saarele vajalikud varud.

Kuigi saar pakub külastajatele võimsaid loodusvaateid ja haruldast rahu, on sinna reisimine keeruline. Kui ilm lubab, saabuvad turistid kas laevaga, mis võib võtta kuni nädala, või kaugemalt tulevad külalised, kes peavad läbima mitmeid etappe ja transiitpeatusi. Tristan da Cunha on seega tõeline pelgupaik neile, kes otsivad maailma kõige eraldatumaid ja puutumatumaid paiku.

2. Alert, Nunavut, Kanada: Maailma põhjapoolseim asula

Alert asub Ellesmere saarel Kanada arhipelaagos Nunavutis, olles maailma põhjapoolseim püsivalt asustatud paik. See väike sõjaväe- ja teadusjaam, mis on vaid 817 kilomeetri kaugusel Põhjapoolusest, on koduks umbes 50-60 inimesele, sealhulgas sõjaväelastele, teadlastele ja muudele personaliliikmetele. 

Elanike arv võib aastaajast sõltuvalt kõikuda, kuna piirkond on populaarne teadusuuringute ja sõjaliste operatsioonide läbiviimise koht.

Alerti kliima on karm, temperatuurid võivad talvel langeda alla -40 kraadi Celsiuse järgi ja suvel harva tõusta üle nulli. Piirkond on tuntud oma äärmuslike ilmastikuolude poolest, sealhulgas pikkade polaarööde ja -päevade perioodidega. Polaaröö ajal, mis kestab oktoobrist veebruarini, päike ei tõuse üldse.

Hoolimata karmidest tingimustest, on Alert teadlaste jaoks hindamatu, kuna see võimaldab neil uurida Arktika kliimat ja keskkonda. 

Lisaks on sellel strateegiline tähtsus militaaroperatsioonide jaoks, kuna see asub strateegiliselt tähtsas piirkonnas Põhja-Jäämeres. Alertis töötamine nõuab erilist vastupidavust ja kohanemisvõimet, kuna isoleeritus ja karmid elutingimused on igapäevaelu lahutamatu osa.

3. McMurdo polaarjaam: Antarktika teadusuuringute epitsenter

McMurdo polaarjaam, mis asub Ross Islandil Antarktikas, on USA suurim teadusjaam ja oluline logistiline sõlmpunkt mandril. Rajatud 1956. aastal, mahutab see suvel üle 1000 teadlase ja talvel umbes 250, kes tegelevad erinevate teadusprojektidega alates geoloogiast ja glatsioloogiast kuni bioloogia ja atmosfääriteadusteni.

McMurdo polaarjaama peamine eelis on selle geograafiline asukoht, mis võimaldab teadlastel uurida Antarktikat ja selle ainulaadseid ökosüsteeme. Jaam on varustatud kaasaegsete laborite ja teadusseadmetega, mis võimaldavad läbi viia täpseid ja keerukaid uuringuid. Lisaks on jaamal oma lennuväli, mis teenindab nii kaubalennukeid kui ka väiksemaid teaduslennukeid, mis suudavad toimetada varusid ja personali kontinendi erinevatesse osadesse.

Kuna McMurdo on peamine logistiline keskus Antarktikas, on see varustatud kõikide vajalike rajatistega, et tagada jaama elanikele eluks vajalikud tingimused. Seal on sööklad, eluruumid, isegi kirik ja üks maailma lõunapoolsemaid pankauteomaate. Elutingimused on küll spartalikud, kuid piisavad, et elanikud saaksid keskenduda oma teadustööle ekstreemsetes tingimustes.

Antarktika kliima on äärmiselt karm, temperatuurid võivad talvel langeda kuni -60 kraadi Celsiuse järgi. Sellistes tingimustes on elamine ja töötamine väljakutse, mis nõuab tugevat koostööd ja kogukonna toetust. McMurdo elanikud, olles teadlikud sellest, et nad on üksteisest sõltuvad, arendavad tihti tihedaid sidemeid, mis aitavad neil üle saada isolatsiooni ja karmide ilmastikutingimuste mõjust.

4. Oimjakon, Venemaa: Üks maailma kõige külmemaid kohti

Oimjakon, Venemaal Kaug-Idas Jakuutias, on tuntud kui üks maailma kõige külmemaid alaliselt asustatud kohti. Talvel võivad temperatuurid langeda alla -50 kraadi Celsiuse, tihti isegi saavutades -60 kraadi. Küla nimi ise tähendab “vee, mis ei külmä” põlisrahvaste tunguusi keeles, viidates lähedal asuvale soojaveeallikale. 

Oimjakon rahvaarv on umbes 500 inimest, kes on kohandunud elama äärmuslikult madalates temperatuurides, kus isegi elavhõbe termomeetrites külmub.

Oimjakon on igapäevaelu kohandatud karmide tingimustega – autod töötavad pidevalt, et mootor ei külmaks, ja kohalikud hooned on ehitatud eriliselt paksude seintega, et tagada soojus. Toiduvalikus domineerivad rasvarikkad lihatoidud ja kala, mis annavad vajalikku energiat, et vastu pidada külma kliima väljakutsetele. Elanikud on tuntud oma külalislahkuse poolest, pakkudes soojust ja kogukonnatunnetust hoolimata välistest temperatuuridest.

Huvitav on see, et kuigi elutingimused on äärmiselt rasked, meelitab Oimjakon turiste üle maailma, kes soovivad kogeda “külma poolust”. Küla pakub ainulaadset võimalust näha elu äärmuslikes tingimustes, kus isegi hingamisest tekkiv niiskus võib õhus külmuda. Oimjakon külastamine nõuab ettevalmistust ja vastupidavust, kuid annab unustamatu kogemuse ja tunnistuse inimvaimu vastupidavusest.

5. Sokotra, Jeemen: Bioloogiline paradiis araabia meres

Sokotra, mis asub Jeemeni rannikust ligi 240 kilomeetri kaugusel Araabia meres, on tuntud oma ainulaadse ja haruldase bioloogilise mitmekesisuse poolest. Saare eraldatus on võimaldanud sealsetel taimedel ja loomadel evolutsioneeruda isolatsioonis, mistõttu ligi kolmandik Sokotra taimeliikidest ei leidu kusagil mujal Maal. 

Saar on UNESCO maailmapärandi nimekirjas oma erakordse loodusliku ilu ja ökoloogilise tähtsuse tõttu.

Sokotra maastik on sama mitmekesine kui selle bioloogiline elu – ulatuslikest valgetest liivarandadest kuni kõrguvate kaljumägedeni. Kuulsad on saare draakonipuud, mis on oma kummalise välimuse ja punase mahla tõttu muutunud saare sümboliks. Lisaks draakonipuudele kasvavad Sokotras ka haruldased viirukipuud ning mitmed muud endemilised taimeliigid.

Hoolimata oma looduslikust ilust ja ainulaadsusest, on Sokotra piirkond keeruline – geopoliitilised pinged Jeemenis on mõjutanud saare majandust ja turismi. Siiski jätkavad kohalikud elanikud oma igapäevaelu, püüdes säilitada oma kultuuripärandit ja kaitsta saare loodusressursse. 

Sokotra külastamine võib olla keeruline, kuid selle looduslik ilu ja haruldane ökosüsteem pakuvad unikaalset ja harivat kogemust kõigile loodushuvilistele.

6. Ittoqqortoormiit, Gröönimaa: Üks maailma kõige eraldatumaid külasid

Ittoqqortoormiit, asub Gröönimaa idarannikul, on üks maailma kõige eraldatumaid asulaid. Küla asub Scoresbysundi fjordi ääres, mis on üks maailma suurimaid fjorde, ja on koduks umbes 450 elanikule. Ittoqqortoormiidi elanikud on peamiselt Inuitid, kes jätkavad traditsioonilist eluviisi, mis hõlmab põhjapõdrakasvatust, kalapüüki ja hülgejahti.

Küla ligipääsmatus ja äärmuslikud kliimatingimused kujundavad selle kogukonna elu. Transport külla toimub peamiselt helikopteri või paadiga suvekuudel, kui jääolud seda võimaldavad. Talvel, kui temperatuurid võivad langeda alla -30 kraadi Celsiuse, on küla sageli lume ja jää tõttu veelgi isoleeritum.

Ittoqqortoormiidi kogukond on väga kokkuhoidev, jagades ressursse ja toetades üksteist karmides tingimustes. Kultuurilised traditsioonid, nagu keel, kunst ja käsitöö, on elanike jaoks olulised, aidates säilitada nende identiteeti ja pärandit. 

Ittoqqortoormiidi külastamine pakub haruldast pilguheitu inuitide eluviisi ja võimalust näha maastikke, mis on sama karmid kui kaunid, pakkudes unikaalset ja sügavalt mõjutavat kogemust.

7. Pitcairni saared, Vaikne ookean: HMS Bounty mässajate kaugel asuv pärand

Pitcairni saared, asudes Vaikse ookeani lõunaosas, koosnevad neljast vulkaanilisest saarest, millest ainult üks, Pitcairn, on asustatud. Saar on tuntud peamiselt tänu ajaloolisele seosele kuulsa laeva HMS Bounty mässuga 1789. aastal, kui mässajad, juhtimisel Fletcher Christiani poolt, otsustasid põgeneda Briti võimude eest ja peita end sellel kaugel saarel. 

Tänapäeval on Pitcairni elanikkond, umbes 50 inimest, peamiselt Bounty mässajate ja Tahiti põliselanike järeltulijad.

Pitcairni ühiskond on tihedalt seotud ja kogukondlik, kus kõik tunnevad kõiki ja töötavad koos saare hüvanguks. Majandus põhineb peamiselt käsitööl, mesindusel ja väikesemahulisel turismil, mis toob külastajaid, huvitatud saare ainulaadsest ajaloost ja eraldatusest. Kuigi saarele jõudmine on keeruline, nõudes tavaliselt pikka merereisi, on see kogemus, mida paljud peavad väärtuslikuks.

Elu Pitcairnil on lihtne ja sõltub suuresti kohalikest ressurssidest. Elektrienergia on piiratud ja internetiühendus on aeglane, mis rõhutab veelgi saare eraldatust. Saare elanikud on oma eluviiside üle uhked ja säilitavad aktiivselt oma kultuuri ning ajalugu, sealhulgas Pitcairni keelt, mis on segu inglise ja tahiti keelest.

8. Longyearbyen, Svalbard, Norra: Elu Arktika südames

Longyearbyen, asudes Svalbardil Norra suveräänsuse all, on maailma põhjapoolseim asustatud ala, kus on püsiv tsiviilelanikkond. See väike linn on umbes 2200 elanikuga ja on tuntud oma kauguse ning karmide kliimatingimuste poolest. Hoolimata äärmuslikest temperatuuridest ja pikkadest perioodidest, mil päike ei tõuse, on Longyearbyen arenenud dünaamiliseks kogukonnaks, kus on kaasaegsed mugavused, sealhulgas koolid, kaubanduskeskused, ja isegi üks maailma põhjapoolsemaid sushi-restorane.

Longyearbyenil on oluline roll teadusuuringutes, olles koduks mitmele teadusjaamale, mis keskenduvad Arktika kliima ja ökosüsteemide uurimisele. 

Turism on samuti oluline majandusharu, kuna külastajad tulevad kogema unikaalset Arktika keskkonda, näha põhjapõtru ja polaarrebaseid, ning osaleda ekspeditsioonidel, mis viivad neid veelgi kaugematele jäälõhkujatele ja teistele uurimisretkedele.

Longyearbyen on tuntud oma kogukonna vastupidavuse poolest, kus elanikud peavad olema valmis äärmuslikeks ilmastikuoludeks ja isoleerituseks. Kuigi elutingimused võivad tunduda karmid, on kogukonna liikmed tihti märkinud, et elu siin on ainulaadne ja rahuldustpakkuv, tänu tihedatele sotsiaalsetele sidemetele ja võimalusele elada ühes maailma kõige erilisemas keskkonnas.

9. Kergueleni saared, India ookean: Maailma üks eraldatumaid nurgakesi

Kergueleni saared, mida sageli nimetatakse ka “Desolation Islands’iks”, asuvad India ookeani lõunaosas ja kuuluvad Prantsusmaale. Saared on tuntud oma karmide ilmastikutingimuste ja ligipääsmatuse poolest. Need vulkaanilise päritoluga saared on peaaegu täielikult asustamata, välja arvatud mõned teadlased, kes elavad Port-aux-Français’i teadusjaamas.

Kergueleni saarestik on suur, hõlmates üle 300 saare ja kaljusaare, kuid peamine asustus toimub suurimal saarel. Kliima siin on äärmiselt külm ja tuuline aastaringselt, mille tagajärjel on taimestik enamasti piiratud madalate põõsastega ja samblaga. Tänu eraldatusele ja rasketele ilmastikutingimustele on inimtegevuse mõju siin minimaalne, mis muudab saared oluliseks looduslikuks uurimisalaks.

Teadusjaam Port-aux-Français on peamine uurimiskeskus, mis tegeleb meteoroloogiliste, geoloogiliste ja bioloogiliste uuringutega. Saared on oluline pesitsuskoht paljudele merelindudele, sealhulgas albatrossidele, mis teeb neist tähtsa linnuvaatluskoha. Lisaks on Kergueleni saared tuntud oma rikkalike kalavarude poolest, mis on olulised kaubanduslikus kalapüügis, eriti Prantsusmaa jaoks.

Kuigi Kergueleni saared ei ole turistidele avatud tavamõistes, võivad teadushuvilised ja seiklushimulised inimesed külastada saari spetsiaalsete ekspeditsioonireiside raames. Sellised reisid pakuvad haruldast võimalust näha üht maailma kõige eraldatumat ja puutumatumat paika.

10. Supai, Arizona, USA: Ainulaadne kogukond Grand Canyoni südames

Supai küla, mis asub Arizona osariigis Havasupai India reservaadis, on ainulaadne oma geograafilise asukoha ja kultuurilise tähtsuse poolest. See asub Grand Canyoni sügavuses ja on ainus koht Ameerika Ühendriikides, kus posti toimetatakse hobustega. Supai on Havasupai hõimu kodu, mille nimi tähendab “sinivee rahvast”, viidates kaunitele sinakasrohelistele veekogudele, mis on levinud läbi nende territooriumi.

Küla on ligipääsetav ainult jalgsi, hobusega või helikopteriga, mis muudab selle üheks kõige eraldatumaks asulaks USA-s. Enamik külastajaid tuleb matkama või nautima küla lähedal asuvaid Havasu juga, mis on tuntud oma võrratu ilu poolest. 

Elu Supais on tihedalt seotud looduse ja traditsioonidega. Havasupai inimesed peavad lugu oma esivanemate maast ja on pühendunud loodusressursside säilitamisele ja kultuuripärandi kaitsmisele.

Turism on muutunud oluliseks sissetulekuallikaks Supai elanikele, kes pakuvad giiditeenuseid, ratsutamist ja majutust. 

Külastajatele pakutakse võimalust õppida Havasupai kultuuri ja ajalugu, samal ajal kogedes üht kõige ainulaadsemat maastikku Põhja-Ameerikas. Vaatamata oma kaugusele ja raskele ligipääsule on Supai populaarne nii seiklejate kui ka loodushuviliste seas, kes otsivad erakordset ja sügavalt autentset kogemust.

Kokkuvõtteks

Külastades vaimsilmas maailma kõige kaugemaid ja eraldatumaid paiku, oleme tunnistajaks inimvaimu vastupidavusele ja looduse imelisele mitmekesisusele. Need paigad, kuigi sageli eemal ja silme alt varjul, meenutavad meile meie planeedi rikkalikku kultuurilist ja ökoloogilist tapeeti. Need on lood, mis väärivad jutustamist ja mäletamist, avardades meie arusaama elu võimalikkusest kõige ootamatumates kohtades.